1.-2. veebruar 208
3. klasside veebruarikuu alguse esimese inimeseõpetuse tunni viis läbi Pimedate Raamatukogu töötaja Priit Kasepalu.
Tunni teemaks oli erivajadustega inimeste toimetulek meie ühiskonnas.
3.b klassi õpilaste mõtteid:
- Sain teada palju selliseid asju, mida varem ei teadnud, näiteks abivahenditest, mis pimedaid igapäevases elus abistavad;
- sain teadmisi punktkirjast ja sain endale punktkirjas tähestiku ja oma nime;
- sain teada, et pimedad saavad ka üksi hakkama;
- sain teada, et pimedatel on olemas raamatud, nad saavad lugeda;
- nad saavad kirjutada;
- aparaat ütleb, mis värvi riietus on seljas;
- sain teada, kuidas pimedad liiguvad;
- meeldisid rääkivad masinad, näiteks kraadiklaas, kell;
- sain teada, kuidas nad tantsupeost pildi saavad;
- oli põnev, aga kurb: mul oli temast väga väga kahju.
3.e klassi õpilane Kirke Arro kirjutas:
Reedel oli meil väga tore päev, sest kohtusime pimeda mehega. Ta rääkis, mida tähendab elada pimedana ning näitas asju, mida ta kasutab igapäevaselt.
Ta on ka Eesti Pimedate Raamatukogu töötaja. Selles raamatukogus laenutatakse raamatute asemel raamatute plaate. Raamatute plaatide kuulamiseks oli tal oma masin ning ka meil oli võimalus natuke ühe raamatu plaati kuulata. Minu klassi poiste meelest oli see masin väga äge ning nad tahtsid ka endale sellist, sest siis ei peaks nad raamatuid enam lugema.
Tal olid kaasas ka pimedate raamatud, mis olid kirjutatud punktkirjas. Pilte pimedate raamatuses ei ole. Üks raamat, mis mul meelde jäi, oli „Mina Jään“, sest seal olid punktide järgi mustrid tantsupeo tantsudest. Tema kõige tähtsam asi oli kepp, millega ta liikuda sai. Sellega sain ka ise proovida käia ning mulle väga meeldis. Tal oli ka igasugu muid asju, näiteks pimedate mõõdulint, kus oli iga sentimeetri tagant triip, mida ta näpuga tunnetas ja kell, mille tundide kohal olid täpid. Tal oli ka üks masin, mis sai aru, mis värvi mingi asi on. Kui panid selle pluusi või mingi muu värvilise asja vastu, siis pidi vajutama ühte nuppu ja siis ütles masin selle värvi. Kui mina panin selle masina oma nahale, siis ütles ta värviks tumehall. See oli väga naljakas, et see masin vahel ka eksis. Esineja trükkis ka punktkirjas meie nimed ning me saime need endale.
Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks rääkinud ka sellest, kuidas ta sööb ja kuidas ta süüa teeb teha saab. Muidu jäin väga rahule ja selliseid tunde võiks rohkem olla. Sellest tunnist sain uusi teadmisi ja näha ka pimedate masinaid, mida varem polnud ma näinud.
